Ikka on teinekord kuulda, et siin või seal restaureeritakse midagi – aknaid, uksi. Kohal on meistrimees, kes teab, mida teeb. Aga mida meie temast teame? Kes ta on ja kust tuleb, millega tegeleb vabal ajal? Selgub, et puutöö ja restaureerimise kõrvale mahub mitmeid selliseid tegevusi, mis esmapilgul õhku ahmima panevad. Ning küsima vanust ja sedagi, et kas ei peaks juba vaikselt passi vaatama hakkama? Meelis Maidla, tema see loo kangelane ongi, muigab vaikselt ja sõnab vastuseks: varsti 58. Selgub, et kvalifitseeritud restaureerimismeister tunneb ennast võrdselt hästi nii puutöökojas, maratonirajal kui ka õmblusmasina taga. Ja veel mõnes kohas, mida esialgu pakkudagi ei oska.
Restaureerimismeister
Kuigi Meelis Maidla on Põlvamaa mees, on ta ilusaks renoveerinud ka mitmed objektid Võrumaal: Kreutzwaldi majamuuseumi härrastemaja sise ja välisuksed, Katariina kiriku mõlemad välisuksed ja torni puitosa, Kalevipoja 3 aknad ja välisuksed ning hästi säilinud siseuksed, Räpina kiriku välisuks, Obinitsa kiriku aknad, Sillapää lossi esimese korruse aknad osaliselt ja siseuksed, Urvaste seltsimaja aknad, Rõuge kiriku paar akent. “Praegu tunnen uhkust viimase suurema töö – Põlva kiriku külglöövi uste restaureerimisest. Pooleli on hetkel Cantervilla lossi teise korruse akende restaureerimine. Lisaks eratellijad. Paljud tööd ei ole enam meeleski, jäävad sinna aastate taha,” sõnab Maidla, Restaureerimismeister OÜ omanik. Ettevõte restaureerib uksi ja aknaid, valmistab koopiaid muinsuskaitse all olevatele objektidele ning valmistab täispuidust eritellimusmööblit ja treppe. Meelis Maidla omab muinsuskaitse tegevusluba ja tal on 40 aastat puidukogemust.
“Puutööga olen seotud lapsest peale, olen kasvanud nii öelda kirves näpus. Vanavanemate talus tehti kõike kohapeal, vanaisal olid kõik tööriistad olemas. Eks tema kõrvalt jäi meelde töövõtteid ja tarkusi, mida tänagi oma töös kasutan. Lõpetanud olen Võru tööstustehnikumis puidumasinate eriala. Restaureerimine on juurde tulnud seetõttu, et enne oma ettevõtte loomist töötasin firmas, mis tegeles restaureerimisega. Sealt see restaureerimine külge jäi, kogu oma teadliku elu olen teinud puutööd – aknaid, uksi, mööblit.”
Igaüks muinsuskaitse objekte taastama ei pääse, selleks peab olema litsents. “Seda on võimalik saada koolipinki nühkides või töötulemuste eest. Mulle öeldi, et miks sul ei ole, tee taotlus ära. Pead lihtsalt tõestama, et oled suuteline tagama vajaliku kvaliteedi, täitma muinsuskaitse nõudeid,” räägib Maidla.
Aga talvel? Võetakse ju sellised tööd ette rohkem suvel? “Puhata küll pole väga saanud. Olen püüdnud niimoodi planeerida, et saaks mõned tööd teha talvel töökojas sees. Et kas siis mingid talumaja aknad, mida saab täielikult ära võtta ja mida ei pea kohapeal tegema. Või siis teen näiteks mingit eksperimentaalmööblit.” Maidla selgitab: “See on selline täispuitmööbel, mida poest ei osta. On mõned kliendid, kes soovivad mittestandardset ja eksklusiivset täispuit mööblit. Paar aastat tagasi omandasin ühe töökoja, kus võib ennast kindlalt tunda ja üüri maksma ei pea.” Puutöö jaoks on vaja masinaid ja seadmeid, ja neid on Maidla aastate jooksul töökotta järjest juurde soetanud. “Mõned aastad tagasi ostsin formaatsae, eelmisel aastal sellise universaalse freespingi. Need uued ja väärt pingid on soetatud LEADER projektiga. CNC pinki mul ei ole.” Aga nikerdused, neid ju vanadel objektidel ikka leidub? “Teen vahel isegi käsitsi, peitliga, nii nagu vanasti tehti. Mis võimalik, teen freespingi peal.”
Aga puit? Kust tuleb materjal ja kas restaureeritavatele objektidele ka mingid nõuded selles osas on? “Kui asi on kuusepuust, siis tuleb ka teha kuusepuust. See on juba niisugune hea tava. Kui vana värvi maha võtad, siis näed, mis puidust tehtud on. Materjali püüan varuda siitsamast, kohapealsetest metsadest ja et oleks talvel lõigatud. Materjal käib reeglina kuivatist läbi. Osa materjali lasen ka looduslikult kuivada. Restaureerimisel väga palju puitu ei kulu. Kui teed midagi uut siis on kogused suured.”
Kirves näpus sündinud, maratonirajal karastunud
Meelis Maidla on üks nendest õnnelikest, kelle jaoks töö on hobi ja vastupidi: “Ma teinekord lihtsalt sunnin ennast töökojast ära minema. Nii paljud inimesed töötavad lihtsalt selleks, et oleks töökoht ja sissetulek. Inimesed tihtipeale ei mõtle sellele, miks nad midagi teevad. Mina teen seda, mis meeldib, hästi loogilist rada pidi minek on olnud. Kui pole aeg olnud küps mingi asja jaoks, siis ei ole see ka töösse läinud. Ei ole mõtet toorelt teha. Isegi mu oma ettevõtte loomine esimese korraga ei õnnestunud, aga tagantjärele olen õnnelik, tuli teisel ja õigemal ajal.”
Lisaks tööle on Maidlal mitmeid hobisid: “Tegelen tõukerattaspordiga. Selline suurte ratastega tõukeratas, saab suurema koormuse kui tavalise jalgrattaga. Olen käinud korra tõukeratta MM-l ja sõitnud välisriikides maratone, Eestis samuti. Eelmisel suvel võtsin osa ja lõpetasin maailma suurima ja ühe pikima rattasõidu -Vatternrundani. Osalejaid on 25000 ja sõidetakse 315 km. Minul kulus tõukerattaga 18 tundi.” Tavaliselt peetakse maratoni all silmas kas jooksmist või suusatamist, tõukeratta sport on haruldasem: “No see on jah selline spetsiifiline spordiala, mida väga ei näe. Aga Eestis on olemas oma tõukerattaliit ja Põlvas on meil lausa oma treeningrupp,” räägib Maidla. Ka klassikaline suusamaraton köidab teda: “Klassika stiilis suusatamine meeldib, sellega seoses selline fakt, et olen kahekordne Worldloppeti meister, kui ennast kiita. Ja 2024 sai tehtud maailma pikim suusamaraton, distantsi pikkus 220 kilomeetrit. Olen käinud Ameerikas ja Kanadas suusamaratonidel, Euroopas on neid ka päris palju läbitud. Kuidas saada meistriks? Pead tegema kümme suusamaratoni ja vähemalt üks peab olema tehtud teisel kontinendil.”
Miks ennast niimoodi piitsutama peab? “See on minu puhkuse vorm – käia maratonidel. Või suusamatkal kuskil Põhja-Rootsi mägedes ja tundrates.” naerab Maidla. Ning vastab küsimusele passis oleva vanuse kohta: “See on ju lihtsalt number, ega distants ei tapa, tempo tapab. Kõike tuleb teha mõõdukalt.” Lisab siis, et on üheksa korda sõitnud, õigemini sõudnud Võhandu maratoni. Kas ta on üks nendest, kes ei saa rahulikult kodus diivani peal olla? “Mis see diivan mulle annab? Meeldib käia veel kalal, metsas seenel. Meeldib väga matkata, käia rabades. Meeldib tegelikult jõhvikal käia. Meil on oma väike sõprusringkond, käime kaks-kolm päeva telkimas ja jõhvikaid korjamas. Korjame, õhtul teeme lõket ja naudime grillimist, puhkame. Ja pärast saan sugulastele jõhvikaid kinkida.” Meelis Maidla on Põlva Matkaklubi juhatuse liige ja president. Aga see pole veel kõik, nagu ühes kuulsas reklaamis öeldakse: “Meil on Põlvas väga mõnus džässiklubi, kus korraldatakse kord kuus džässiklubi õhtuid. Aeg-ajalt käin teatris. Kui teater tuleb koju, miks ma ei peaks seda vaatama minema?”
Pere
Maidla on abielus ja kolme lapse isa. Tõsi, lasteks neid enam nimetada ei saa, kõik on täiskasvanud ja kodunt kaasa saanud spordi- ja matkapisiku. Kaks noort on õppinud geograafiat ja üks poeg metsandust. “Kõik on looduslähedased inimesed, tütart köidab igasugune ekstreem nagu mindki.” Mis abikaasa selle kõige peale ütleb? “Tuleb ka hea meelega matkadele kaasa. Maratonidele ei tule, aga meil ongi nii ühishobid kui eraldi hobid. Tema tegeleb rahvatantsuga. Ameti poolest direktor, juhib Põlvas Keskraamatukogu.” Oot, aga mis värk selle õmblusmasinaga oli? „Lapsest saadik olen näinud, kuidas ema õmbles vana hea Singeri masinaga. Nüüd õmblen sama masinaga ise, kõik oma tööriided saavad parandatud. Nõukogude Armees sai taskuraha teenitud juuksurina. Tuli väga hästi välja.” Kellele kuldsed käed ja töökus on antud, see saabki kõigega hakkama.
Tekst: Liana Allas
Fotod: Restaureerimismeister
