Remo Allikas: Vaatasin, et mingid puiduvennad käivad koos, hakkasin ka käima

Elumuutus tõi Võrumaale

Nii mõnigi Tallinna poolt tulija on öelnud, et Lõuna-Eesti on flegmaatiline ja Võrumaast ei maksa üldse rääkida. Ka Võrus asuva mööblivabriku ja ehituskaupluse tegevjuht Remo Allikas arvas algul nii, sest asjad lihtsalt ei liikunud, kõik võttis aega. Aigu om, ütleb selle peale võrukas. Täna käib Võru Empaki juht Remo pealinnas asju ajamas ainult siis, kui teisiti enam ei saa ja võtab kodutee ette niipea kui võimalik.

15 aastat tagasi sattus ta saatuse tahtel Võrumaale, täna ei vea meest siitkandist minema enam millegagi. “Leidsin endale elukaaslase,” räägib Remo. Ja äiapapa, kes nägi temas elutöö jätkajat Võrus, linna servas asuvas mööbliettevõttes ja ehituskaupluses. Kuigi kummastki ei teadnud Remo algul midagi, võttis ta väljakutse vastu. Päris papist poiss ta sel hetkel enam ei olnud – töötas peale sõjaväge Pärnus, kus oli osanik autoremondi töökojas. Keilas ja pealinnas tegi tööd transpordi- ja logistika ettevõtetes. Aga siiski – üleöö mööblitöösturiks?

Algus Võru Empaki tootmises

Algus oli kõike muud kui lihtne: “Hakkasin vaatama numbreid ja numbrite taha, sisseelamine võttis aastakese, kui mitte kauem. Siis ma üldse hakkasin aru saama, kus midagi liigub, mis liigub, mille jaoks, kuidas mingid asjad käivad. Logistika poole pealt nägin kohe, et seal on palju ebaloogilist, mida saaks ümber teha. Alguses muidugi keegi väga vaimustunud sellest ei olnud, aga mul õnnestus oma läbi suruda,” meenutab Remo. “Või siis tootmise planeerimine ja inventuur. Meil oli vanasti siin üks ruuduline vihik, tootmisjuht kirjutas sinna tellimused. Selle järgi arvutas ta välja kangad, mida vaja tellida. Sellest samast vihikulehest tehti koopia, see viidi karkassimeestele, need vaatasid – ahah, need ja need tellimused, neid ja neid asju on vaja teha. Samamoodi vaatas tisler, et ahah, neid peab tegema. Ja siis kuu lõpus tehti inventuur ja vaadati visuaalselt, kui palju mingeid asju laos on või mida peaks juurde tellima.

Hakkasin asju ajama, et siia programm saada, mis töö lihtsamaks teeks. Erilist usku inimestel algul ei olnud, et milleks seda vaja on, see on keeruline ja teeme nii nagu kogu aeg on tehtud. Ütlesin neile kohe alguses, et see on töövahend teile, õppige selgeks, paljud asjad lähevad kergemaks. Et mina tegelen muude asjadega, teie peate sellega hakkama saama. Läheb siis paar kuud mööda, asi kuidagi ei edene. Süvenesin natuke, võtsime ühe inimese tööle, kes tuli meile appi. Poole aasta pärast alles saime mingid põhiasjad paika. Ootused olid kas liiga suured või keerulised, ma vist tahtsin seda asja liiga täpseks saada. Sellele sendisaagmisele kuluv aeg ei tasu ennast ära, ei ole vaja nii põhjalikuks minna. Ühesõnaga, saime sellest aru ja tegime veel pool aastat. Siis alles tekkis arusaam süsteemist – et mis tasemetel mingid asjad liiguvad või kuidas mingid seosed peaksid tekkima. Ja siis, jaanuari alguses – aasta hiljem peale alustamist – ütleb see abiline, et ta läheb varsti ära, sest sai mujale huvitavama töökoha. Ei jäänud muud üle kui läksin süvitsi teemasse, ja siis tegime temaga kahekesti sisuliselt kahe kuuga selle asja niimoodi valmis, et saime programmiga alustada.

Järgmine investeering oli tahvelarvutid, sai ettevõttesse juba niisugune pool-vihikulehe majandus. Täna on kõigil tahvelarvutid, inimesed on ise huvitatud oma tööde kirjapanekust. Ja meie näeme, kusmaal keegi oma töödega on, kes mida tegi, kui palju aega kulus. Andmeanalüüsiks on seda vaja.”

Oli õige otsus, võib soovitada kõigile? “Jaa, absoluutselt. Vaeva tuleb näha, aga praegu enam ilma ette ei kujuta. See sõltub võib-olla natukene ettevõtte suurusest, aga kui ma hakkan ainuüksi seda mõtlema, kuidas vanasti inventuuri tehti – selle järgi, mida nägid. Täna teeme selle järgi, mis kirjas on. Ja kui sul on kirjas ikkagi, et sul peab olema kuskil kolm voodiraami, mille väärtus raamatupidamises on igaühe kohta näiteks 300 eurot, siis see sinu jaoks tähendab tuhandet eurot, onju. Ja need kolm raami peavad kuskil olemas olema, aga inimesed, kes inventuuri teevad, ei leia seda. Noh, siis lähed koos nendega ja otsid nii kaua, kuni leiad. Võib-olla on tõstukijuht kuhugi nurga taha tõstnud, või ütleb keegi, et me kasutasime ära, aga on jäänud kirja panemata.

Et selles mõttes on tegelikult tohutu suur hunnik raha, mis ettevõtetel seisab lao all kinni, ilma et nad ise seda teaksid. Ja kui sa ei tea, siis ei oska tähelepanu pöörata. Aga praegu ma programmist näen, mis on meie laoväärtus. Lisaks, see programm täna mõtleb minu eest, annab mulle ette ostuvajadused. Samamoodi laoarvestus, et mis kaubad meil hetkel sees on. Ja siis inimesed – tahvelarvuti kaudu saab ennast tööle ja töölt ära registreerida, näha töötasu.”

Palgasüsteem

Ilmselt üks enim tootmisettevõtetele peavalu tekitavaid küsimusi on – kuidas tasustada igaühe tööpanust? Kuidas mõõta töö tulemuslikkust? Kuidas vähendada niisama lobisemist, telefonis skrollimist? Kuidas panna töötajaid mõistma, et palga saamiseks, st neile väljamaksmiseks tuleb see ettevõttel kõigepealt teenida, et oleks, millest maksta. Ja et igaühe panusest sõltub tulemus.

Remo Allikas: “Ma saan praegu arvutist ühe klikiga inimese palga kätte. Meil on tükitöö süsteem, tükitöö hinded. Aga ma ei seisa stopperiga inimese kõrval, et palju tal aega läheb ühe või teise tööoperatsiooni tegemiseks. Täna meil needsamad tahvelarvutid, kus töötajad  raporteerivad oma töödest, need samal ajal mõõdavad taustal vaikselt nende töö tegemist. Ehk siis mina täna saan võtta välja näiteks suvalise diivani tegemise peale kulunud aja. Kui seal tuleb kahe aasta keskmiseks näiteks 22 minutit, siis selle panemegi normiks. Me kasutame keskmise metoodikat. Mõned on kiiremad, mõned aeglasemad.  Kui töötaja alustab tööd, siis ta tegelikult juba näeb tahvelarvutist, kui palju oleks normaalne selle töö peale aega kulutada. Ehk siis, kui ta teeb tööd, ta näeb ka seda, kas ta jõuab normaega või mitte.”

Puiduklaster

Mitmeid aastaid on Remo Allikas olnud Kagu-Eesti puiduklastri juhatuse liige. Kui on toimumas mingi suurem üritus või kohtumine, on ikka tema see, kes klastri tegevjuhi Hille Lillemäe kõrval üritust avab, esindab, sõna võtab, asjadest räägib. Puiduklaster oli siis juba olemas, kui Remo Allikas Võrumaale jõudis: “Vaatasin, et mingid puiduvennad käivad koos, hakkasin ka käima. Mul oli alguses selles mõttes keeruline, et ma tulin Tallinnast ja logistikamaailmast. Ma ei teadnud mitte midagi puidust, mööblist, ei tundnud inimesi, ei teadnud ühtegi konkurenti. Esimesed kaks aastat olid keerulised. Või siis see, et sa lihtsalt ei tea, miks mingid inimesed omavahel ei suhtle või läbi ei käi, sa ei tea ajalugu. Miks nad ei suhtle? Oleks väga hea seda teada, võib-olla teen vales kohas vale ettepaneku valele inimesele.

Aga siis hakkasin klastriga pihta, tekkisid esimesed kontaktid ja tutvused, mööbli ja puidu poole pealt nüüd juba enam-vähem inimesi tean. Mitmetega teeme koostööd ka.” Puiduklaster saab korra kuus kokku, koosolekul arutatakse kiireloomulisi asju ja planeeritakse edasist. Kuna klastri liikmed on üle Eesti laiali, toimuvad kokkusaamised mõnes ettevõttes. Osaleda saab ka veebi teel, mis on eriti tänuväärne. Augustis toimub traditsiooniline puiduklastri aastakonverents, koos käiakse aasta jooksul mitmetel välismessidel ja ettevõtetes mujal riikides. Sotsiaalmeedias hoitakse üksteise tegemistel silma peal ja suheldakse messengeris.

Ühisüritustesse suhtub Remo positiivselt: “Ma arvan, et see on hea ja mõistlik. Näiteks ma ise – istun siin üleval ja vaatan aknast alla ja mõtlen, et kas ma nagu mõtlen õieti. Puiduklaster on täpselt see koht, kus saab koos käia, arutada, küsida nõu. Ma võin helistada inimesele, kes on mingi küsimusega tegelenud näiteks viimased aastakümned, ja ta ütleb mulle kohe, et ma olen teinud nii või naa, lahendanud nii või teistpidi.

Kooskäimine on ka selles mõttes tore, et saad suurema hulga inimestega põrgatada mõtteid, tekivad mingisugused peegeldused. Ja nende peegelduste pealt võivad tekkida täiesti uued vaatenurgad, saab kohe ka need ära arutada. Seda enam, et klastri liikmed on väga erineva suurusega, väga erineva profiiliga. Selles mõttes väga rikastav.”

Empak ja Espak

Empaki kontori trepigaleriis on oma koha leidnud ajalugu – mustvalged fotod nõukogude -aegsest ehituskauplusest ja sellestki, kuidas kunagi kaupa suure auto peale laaditi. Võib vist nii öelda, et targad mehed need Võru mehed, kes mööblitootmise ja ehituskaupluse ühte kohta on rajanud – üks täiendab teist. Pole vaja minna kaugelt otsima kruve, tööriistu… Pole vaja kaugelt otsida kohta, kuhu mööbel müüki panna.

Eesti iseseisvudes muutus omandivorm, Võrus Kubija teel asuv Espaki pehme mööbli tootmisharu AS Võru Empak asutati 1996. aastal. Tegemist on kodumaisel kapitalil põhineva pehmemööbli tootmise ettevõttega, mis tegelikult alustas tootmisega juba aastal 1991. aastal. “Pidev uute toodete arendamine ja kvaliteetsed valmistooted on leidnud kindla koha meie klientide seas. Võru Empak pakub täna rohkem kui 60 erinevat toodet, on heaks partneriks arhitektidele ja sisedisaineritele pehme projektmööbli valmistamisel. Valikut toodetud mööblist näeb ka Võrus Espaki poes,” räägib Remo Allikas. “Augustist 2023 saab neid osta otse tootja e-poest. See aitab lühemat teed pidi klientide soovidele vastu tulla, küsimustele vastata ja efektiivsemalt tellimusi täita. Empaki tootevalikusse kuuluvad diivanid, nurgadiivanid, tugitoolid, voodid, kott-toolid ja tumbad.”

Rahutu hing

Eelmise aasta suve hakul Rõuges toimunud koosoleku alustuseks viis Allikas kogu puiduklastri seltskonna golfiplatsile ja andis ülevaate mängu põhitõdedest, alustades riietusest. Praktilises mängutunnis said kõik soovijad kätt harjutada.

Kuigi mööblitootmine ja ehituskauplus võtavad omajagu energiat, osales Allikas sügisest kevadeni väldanud Kagu-Eesti inkubatsiooniprogrammis: “Tegime projekti, mille raames valmis üks toode, loodame mingil ajal sellega turule tulla uue brändi, uue nime alt.” Samasuguse kirega suhtub ta kodukohaks saanud Rõuge käekäiku ja tulevikku, kuuludes volikokku. Kõigele lisaks on ta 27 aastat olnud Kaitseliidu liige.

Aga Võrumaa, ega siiatulekut kahetsenud ei ole? “Ei, nüüd enam ei kahetse. Pigem on see, et kui keegi ütleb, et kuule, viitsid Tallinnasse tulla, siis pigem väga ei taha. Või noh, ei kutsu nagu enam sinna.”

Tekst ja fotod: Liana Allas, liana.allas@gmail.com