Teate seda sotsiaalmeedia anekdooti, kus naine ütleb mehele, et sünnipäevaks olgu olla kingitus – punane, läikiv ja mis lendab nullist sajani sekundiga? Mees täidab soovi, ja tüli algab. Sest mitte saunakaal polnud see, mida naine mõtles… Umbes samamoodi tuleb kliendi mõtteid teinekord lugeda Softest OÜ-l, Eesti kapitalil põhineval mööblifirmal. Toodavad nad unikaalset, erikujulist, ettearvamatu disainiga pehmet mööblit, teinekord ka punast ja läikivat…

Nagu ettevõte ise ütleb – kui sein on kõver, siis tuleb teha diivan, mis seina järgi voolab. Või lookleb nagu uss. Või meenutab pigem ekstra suurt koma kui diivanit… Kogu pehme mööbel, mis leiab koha restoranis, majutusasutuses, kontoris, see tehakse valmis kliendi idee ja soovide, joonise või pildi järgi…

Algus

“Olen oma hariduselt ja karjäärilt läbi-lõhki puidu- ja mööblimees. 1992 aastal lõpetasin tolleaegse Võru Tööstustehnikumi mööblitootmise tehnoloogia eriala, kõrghariduse omandasin 2000-ndatel töö kõrvalt, majanduse ja turunduse suunaga. Karjäär sai alguse suures ukse- ja aknatehases lihttöölisena, aga üsna kiirelt liikusin osakonna juhiks ja sealt edasi olen olnud erinevates mööblitootmise firmades nii tootearenduse-, müügi- kui ka ettevõtte juhi ametis. Minu pehmemööbli teekond algas tegelikult juba 2007. aastal, kui investeerisin ühte väiksemasse tegutsevasse ettevõttesse,” räägib asutaja ja omanik Vahur Võsa. “Olles aastaid töötanud juhina mitmes mööbliettevõttes, tuli tahtmine ise ettevõtjaks hakata. Sain enda koostatud äriplaani alusel pangalaenu tegutseva firma ostuks koos kinnisvaraga – investeering oli suur, aga ajastus täiesti vale. Kinnisvara hinnad olid ostuhetkel väga kõrged ja kui masu peale tuli, siis vara väärtus langes drastiliselt ja sellega kaasnes väga suur surve pangalt lisainvesteeringuks või lisatagatiseks. Seda mul pakkuda ei olnud ning pank vastas kraanide kinnikeeramisega. Arvelduskrediidid ja muu lõpetati kõik ühepoolselt ära. See viis rahavoo miinusesse ja sügavate finantsprobleemideni, millest me enam päriselt välja ei rabelenudki. Toonane ettevõte tegeles kodumööbliga, mida müüdi läbi jaekaubanduse, mis aga masu ajal sattus tugeva löögi alla. Tuli pankrotiga lõpetada.

Mõneks ajaks liikusin teistesse valdkondadesse. 2014 aasta kevadel võttis minuga ühendust üks endine Soome klient, kellega olime eelmises ettevõttes koostööd teinud, ja  ütles: „Ei ole kedagi, kes tahaks ja suudaks teha nii nagu teie.” Sellest sai alguse Softest. Alustasin nullist, sisuliselt üksinda. Ostsin ühelt firmalt seisma jäänud diivanite detailid, paarkümmend komplekti, tegin lõpuni valmis ning müüsin maha. Sealt edasi hakkasin vaikselt projekte koguma ja töötajaid palkama. Esimesed renditud ruumid olid umbes 200m2, kontoritööd tegin tsehhinurgas söögitooli peal, läpakas süles ning joonised valmisid paberil, käsitsi. Aga siiski sai juba nendes ruumides valmis tehtud mitmed põnevad projektid – näiteks restorani Joice pehme mööbel Tartus ja Tallinnas asuva eliithotelli Hilton restorani Able Butcher  diivanid. Minu andmetel on mõlemas samad diivanid ka tänaseni kasutuses. Aastatega firma kasvas ja laienes tasapisi. 2020 aasta märtsis, vahetult enne Covidit, kolisime uutesse ruumidesse – 900 ruutmeetrit, üle kahe korra suurem pind kui viimane, kus olime. Ja siis tuli lockdown. Paljud tuttavad arvasid, et võtsin liiga suure riski ja nüüd on kõik läbi – topeltkulud, suletud maailm. Aga tegelikkus oli vastupidine. Meie väike tiim suutis paindlikult reageerida – kui restoranid ja hotellid olid suletud, hakati neid uuendama. Meie mööbel leidis tee renoveeritavatesse ruumidesse! Kuna olime väikesed ja hajutatud, ei pidanud tootmist peatama. See aeg oli meile isegi hea – käive kasvas, projektid laienesid. Tänaseks oleme tegutsenud juba 11 aastat. Softest on kasvanud ideest, mis sündis tellija usaldusest ja vajadusest, millele mina vastasin töö ja visiooniga.”

Mööbel, mis räägib ruumiga sama keelt

Vahur Võsa: “Kui sein on kõver, aga istuda tahaks, siis tuleb loomulikult Softestist sobiv diivan tellida, mis seina järgi voolab. Ja kui seesama diivan paari nädala pärast juba näiteks Stockholmi lennujaama interjööris uue elu saab, siis on meie töö läinud õigesse kohta. Chesterfield-tüüpi nööbitud pubidiivanite seljatugedes on midagi ajatut – nagu vestlus, mis ei vanane. Kui klient ütleb, et temal on vaja „Ussi” või „Vurri”, siis tuleb ära teha. Meie meistrid ei küsi, et miks? Nad küsivad – millal vaja ja kas nii sobib? Ja kui lõpuks on sohvad kliendi juures paigas täpselt nii nagu tehases ette sai kujutatud, siis selle tunde pärast me kõike seda teemegi. Nahksohvad, mis sünnivad meie tehases ja leiavad koha Rootsi või Soome eliitrestoranides – see on meie argipäev. Meie mööbel on rännanud suvisesse Pärnusse, Mallorcale ja kargesse Soome. Meeskond, mis kunagi oli kolme-nelja liikmeline, on täna kasvanud 16-ni. Meie fookus on liikunud materjalide suunas, mis nõuavad täpsust, oskust ja kogemust. Kui ikka plaatmaterjal maksab 300 eurot ruutmeeter ja kangas 350 eurot meeter, siis ei ole enam tegemist lihtsalt mööbliga, see on vastutus. Materjalid tuleb tavaliselt tellida enne, kui joonised valmis – sest muidu ei jõua see lihtsalt õigeks ajaks kohale. Kui tellid üle, on see raiskamine. Kui midagi jääb puudu, on see katastroof. See on kogemuse pealt tehtav matemaatika, mitte lihtsalt seeriatootmine.

Rootsi klient, kes meid ise paar aastat tagasi soovituste peale üles otsis, teab, et päris nahk ühiskondlikus ruumis on väärtus. Eestis eelistatakse tihti odavamaid materjale, aga seal hinnatakse käsitööd ja vastupidavust. Meie peame tundma materjale,  usaldama tarnijaid, tabame õiget ajastust. Meil peab olema oskus rääkida ruumiga sama keelt – olgu see siis kõver sein, pähklikoor-diivan või Iisrealist hangitav spetsiaalselt konkreetse projekti jaoks kootud kangas. Kui klient usaldab meid, et me teeme ära, siis me teeme selle ära.

Me oleme partneriks, kes ei jäta hätta. Hiljuti tegime ühe Rootsi hotelli fuajeesse täisnahast diivanid. Mööbel pakiti korralikult nagu ikka, aga mahalaadimisel hakkas ootamatult vihma sadama. Meie pakendid pidasid, kuid aluste lahti pakkimisel sattus vesi istmetele – ja nahale jäid plekid. Rootsi pool sattus paanikasse. Sooviti nahad välja vahetada – kulu oleks olnud tuhandeid eurosid. Meie pakkusime välja lahenduse – veega päästab vett, ehk siis lihtsalt niiske lapiga ühtlaselt üle käia. Nii nad said tooted päästetud ilma suuremate lisakuludeta. See lugu on ilmekas näide meie strateegiast –  me ei tee lihtsalt valmis ja ei saada kaupa välja, vaid  mõtleme kaasa, ennetame probleeme, pakume lahendusi. Meie ülesanne on olla aus partner. Kui näeme, et klient teeb valiku, mis võib hiljem probleeme tekitada, siis ütleme seda. Meie töö ei lõpe tehase uksel, vaid see jätkub kliendi ruumis. Ja see teeb Softestist midagi enamat kui mööblitootja, see teeb meist partneri.”

Perefirma

Kui Vahur Võsa alustas omal ajal mööbli tootmist üksinda, siis juba ligi seitse aastat toimetavad nad ettevõttes poja Kaarliga kahekesi. “Kaarel on kõik oma pehmemööbli-alased teadmised ja oskused omandanud Softestis töö kõrvalt. Alustades ise polsterdajana, on ta nüüd liikunud juhi ametisse. Tema hooleks on peamiselt teratöötlus, ehk CNC-pinkide, sae ja servakandipinkide töö korraldamine ja programmide ja lõikekavade koostamine. Samas ka materjalide hankimine ja muud igapäevased tootmise korraldamisega seonduvad tööd.. Kindlasti on olnud Kaarli erialaste teadmiste omandamisel suureks abiks ka Kagu-Eesti puiduklaster ja Väimelas kutsehariduskeskuse juures tegutsev puidukompetentsikeskus Tsenter. Seal läbis Kaarel mööblitootmise-alase pika, vist umbes aasta kestnud koolitusprogrammi. See oli nagu „Mini Võru kooli lõpetamine“ nagu me naljatamisi ise rääkisime. Pere teisel pojal on muud huvid, õpib küll tehnilist eriala, mööbli juurde oma mõtetega veel jõudnud ei ole. Aga kunagi ei või teada, millal pööre tuleb.” Vahur Võsa on rahul, et peres on olemas, kes jätkab kunagi tema tööd.

Koostöö Kagu-Eesti puiduklastriga

“Üks olulisemaid tegureid, mis on meid läbi aastate aidanud, on koostöö nii teiste ettevõtetega üle Eesti kui ka  Kagu-Eesti puiduklastriga. Liitusime nendega 2019 aastal. Et sellest võib kasu olla, oli selge kohe alguses. Täna võin öelda, et see tunne ei petnud. Teeme koostööd vähemalt kümne klastri liikme või toetajaliikmega – olgu need siis seadmete ja materjalide tarnijad, tootjad või arendajad. Koostöö on kahepoolne: meie neile ja nemad meile. See loob usaldust, kiirust ja kvaliteeti. Mul on tugev usk koostöösse, ja klastri mõistes ongi koostöö kõige suurem väärtus. Kuigi viimasel ajal pole ma jõudnud igal klastri üritusel osaleda, siis põhiüritustel olen kindlasti kohal. Ja väärtus ei tule ainult ametlikest kohtumistest – see tuleb omavahelistest vestlustest, kogemuste vahetusest, probleemide jagamisest. Kui sul on mure, siis küsid. Ja keegi vastab. Võib-olla näed oma probleemi teise pilgu läbi – see aitab. Puiduklastri messengeri grupp ja muud suhtluskanalid toimivad hästi – info ja ideed liiguvad. Tänu klastrisisesele koostööle jõudsime ka juba ammu meeles mõlkunud Softesti brändiuuendusteni,” ei varja ettevõtte juht muhelust.

Tehnoloogide põud

Vahur Võsa: “Kuna meie tooted lähevad üha keerukamaks, masinad targemaks ja materjalid kallimaks, siis on meie jaoks toote korralik tehnoloogiline väljatöötamine võtmeküsimus. Seeläbi on üheks suuremaks väljakutseks viimastel aastatel meie firmale kujunenud tehnoloogide põud. Kahjuks on turul suur puudus pädevatest spetsialistidest. Minu kogemuse järgi tuleb ka täna puidutehnoloogia-alast kõrgharidust pakkuvast koolist välja enamus täiesti ebapädevad lõpetajad, kes ei tunne ei materjale ega tehnoloogiaid. Isiklikult tundub, et koolide ja ka õppijate rõhk on ainult joonestusprogrammide õppimisel, aga konstruktsiooniline ja materjalide tundmise pool on täiesti tagaplaanil. Mis kasu on tehnoloogist, kes oskab arvutis joont tõmmata, aga konstruktsiooni välja mõelda ei suuda. Samuti ollakse täiesti ebapädevad materjalide tundmises. Meie ajal olid näiteks plaatmaterjalide suurused jm standardid elementaarne asi, mida teadma pidi, aga tänaste kandidaatidega rääkides selgub, et nad pole koolis sellest kuulnudki. Samas selles valdkonnas on standardmõõdud jms siiani kehtivad. Võib-olla on see ainult Tartu koolide – Voco ja Maaülikooli õppemetoodika probleem, sest just nendest koolidest on meile  tehnoloogi-kandidaate tulnud. Siiralt loodan, et see on vaid minu isiklik halb kogemus, mis on tingitud ajastusest, meie töö eripärast ja ka firma asukohast, aga kui probleem on sügavam, siis ei ole perspektiiv üldse hea.  Kuigi ma üldises plaanis olen enda palgal olevate spetsialistidega rahul, siis ma aeg-ajalt siiski tuletan oma tänastele tehnoloogidele meelde, et miks eeldatakse, et mina pean teadma tehnoloogilisi nüansse või otsima lahendusi? Samal ajal kui ma maksan kahele tehnoloogile palka, eks ole? Et kui ma ei oleks vastava eriharidusega spetsialist vaid lihtsalt ärimees, kes soovib mööblivaldkonnaga raha teenida, siis peab ju tehnoloog olema see, kes sellised tehnilist laadi otsuseid teeb. Aga noh, kuna see pakub mulle endale huvi, olla osa keerulisemast ja komplekssemast tootest, siis ma tegelikult tegelen täna nende probleemidega pigem meeleldi.”

Mööblitehnoloogi töö ei ole pelgalt CAD programmis joonte tõmbamine või CNC pingile programmi koostamine- see on tehniliselt, aga ka loovalt mitmekülgne amet, mis ühendab disaini, tootearenduse ja praktilise insenerimõtlemise, Eestis on see amet oluline nii eritellimusmööbli kui ka masstootmise valdkonnas. Mööblitehnoloogi tööülesanneteks on  tootearendus ja projekteerimine, tehniliste jooniste koostamine (peamiselt CAD-programmides), materjalide ja konstruktsioonide valik vastavalt disainile ja kasutusotstarbele. Koostööd tuleb teha tootmisspetsialistide, disainerite ja paigaldajatega. Kõige selle jaoks on vaja teatud oskusi, tuleb tunda mööblitootmise tehnoloogiad ja materjale (puit, spoon, metall, polsterdusmaterjalid), CAD-tarkvara (nt AutoCAD, SolidWorks, SketchUp). Kindlasti peab olema konstruktsioonilist mõtlemist.

Eritellimusmööbel sobitub ruumi täpselt, näeb välja ainulaadne ja kestab kaua, aga nõuab rohkem aega ja oskust. Tootmine on üldiselt keerukam kui standardse, masstoodetud mööbli valmistamine, siin mõned põhjused: unikaalsed mõõdud ja kujundus – iga tellimus on erinev,  tuleb arvestada ruumi eripärade, kliendi soovide ja funktsionaalsusega, see nõuab täpset planeerimist ja kohandamist. Materjalide ja viimistluse valik – klient valib sageli ise kangad, puiduliigid, viimistlused jne. See tähendab, et tootja peab töötama mitmekesise materjalivalikuga ja tagama kvaliteedi igas variandis. Käsitöö ja detailitäpsus – paljud eritellimusmööbli osad valmivad käsitsi, mis nõuab oskust, aega ja tähelepanu detailidele – näiteks keerukad õmblused, erikujulised istmed või peitsitud pinnad. Prototüüpide ja jooniste loomine – sageli tuleb enne tootmist luua joonised või isegi mudelid, et veenduda sobivuses ja disainis. See lisab projekteerimisele lisatööd. Koostöö kliendiga – tootja peab arvestama kliendi tagasiside ja muudatustega protsessi käigus, mis võib tähendada korduvaid kohandusi. Et tehnoloogide järele on ettevõtetes karjuv vajadus, kinnitavad mitmed mööblitootjad.

Meie ettevõttes on ka lisaks veel kanga või muude polsterdusmaterjalide juurdelõikuse tehnoloogi amet ülioluline ja selle osas oleme me võtnud kohe kindlasti võidupileti ja julgen öelda, et oleme leidnud enda meeskonda parima spetsialisti Eestis. Üldiselt pean uhkusega nentima, et Softesti tänane meeskond koosnebki ainult väga headest spetsialistidest ja suurepärastest meeskonnamängijatest. See on väga suur väärtus!

Minu jaoks on ka oluliseks näitajaks see, et meie 16 töötajaga meeskonnast on pooled inimesed meie juures töötanud juba üle 6 aasta. Ühel õmblejal täitus ettevõttes töötamist oktoobris juba lausa 11 aastat. See annab mulle kui juhile kindluse arvata, et me midagi ikkagi õigesti teeme, et nii häid spetsialiste enda meeskonnas suudame nii pikalt hoida.

Üritame omalt poolt meeskonda väärtustada, kasvõi väikeste asjadega. Näiteks on meil lisaks erinevatele ühisüritustele ka selline traditsioon, et igal reedel pealelõunase pausi ajal sööme koos kooki või torti. Suvel palavaga ka jäätist. See paneb töönädalale nagu sellise mõnusama punkti – ükskõik kui keeruliste probleemidega me siis hetkel ka ei maadleks.”

Brändiuuendus

10. juunil 2025 andis Softest sotsiaalmeedia kaudu teada, et on astumas uude visuaalsesse ajastusse. Uus logo oli jõudnud nii tehasehoonele kui ka teeviidale, mis suunab külastajaid ettevõttesse. “See ei ole pelgalt kujunduslik muudatus – see on sümboolne samm edasi, mis peegeldab meie väärtusi, rahvusvahelist ambitsiooni ja täpsust.” Uue logo kujundas Keidi Rehe Leruul OÜ-st, tema ideed aitasid meil lahti mõtestada, mida Softest tegelikult esindab. Stiliseeritud gloobus sümboliseerib meie rahvusvahelist haaret, selle keskelt joonistuv ruut aga ruumi südant – just seda, mida meie tooted loovad. Slogan “Designed for the Heart of the Room” ei ole lihtsalt lause, vaid lubadus.” Brändist strateegiani oli natuke ootamatu, aga samas väga vajalik teekond. “Alguses oli plaan lihtne: tellida uus koduleht. Aga koostöö Keidiga viis meid palju sügavamale, me ei uuendanud ainult visuaali – me uuendasime mõtlemist. Läbisime etapi, kus vaatasime otsa oma brändi eesmärkidele, sisule ja identiteedile. Ja sealt edasi jõudsime ettevõtte strateegilise lahtimõtestamiseni. Mul oli varem, 2014. aastal, olemas 5–7 aasta plaan, isegi 10-aastane visioon kuni 2024. Aga edasi polnud midagi kirjas. Nüüd, tänu sellele protsessile, oleme hakanud uuesti mõtlema, kuhu me liigume. Mitte ainult visuaalselt, vaid sisuliselt ja strateegiliselt. See on olnud hea rosin meie loos – midagi, mis oleks pidanud juhtuma juba mitu aastat tagasi, aga mis nüüd on saanud küpseks just õigel ajal.

Keidi ja Leruul OÜ ei ole lihtsalt teenusepakkujad – nad on kaasamõtlejad ja muuhulgas ka klastrikaaslased. Meie koostöö on näide sellest, kuidas lihtsast vajadusest võib sündida sügav areng.

Softest liigub edasi, meie uus visuaalne keel on selle teekonna esimene nähtav samm. Kohtume ruumi südames!

Tekst: Liana Allas