Liana Allas: Võin lihtsast lauajalast loetava ja huvitava loo teha

Kagu-Eesti Puiduklaster on võtnud ette suuna, kus tutvustab oma ettevõtteid läbi haaravate persoonilugude. Need lood ei keskendu vaid numbritele ja toodetele, vaid toovad esile inimesed nende ettevõtete taga – juhid kui isiksused, kellel on oma lugu, väärtused ja sageli ka üllatavad hobid. Nende lugude autor Liana Allas oskab oskuslikult põimida praktilise ettevõtlusinfo inimliku ja inspireeriva vaatega.

Järgnevas loos annab ta sõna iseendale, avades nii oma teekonda kui ka ettevõtte Kalevipuit sünni ja olemuse.

Kirjutamine ja Kalevipuit – kaks kirge, kaks ühes

Puiduklastri 2026. aasta jaanuarikuu koosolekul oli juttu artiklitest, millega sai alustatud 2025. aastal ja mis jätkuvad. Nimetada võib neid nii sisuturundusartikliteks kui persoonilugudeks, oma olemuselt on need kaks ühes – tegevuste ja toodete tutvustus läbi ettevõtete võtmetegelaste, läbi kogemuslugude. Rahvas armastab lugusid, sest see loob usaldust, annab anonüümsele tootele näo – nähtus, mis praegusel ajal muutub järjest aktuaalsemaks. Et saaks kindel olla tootjas, et poleks tegu petturitega. Üks tähelepanek – ostuotsuseid tihtipeale teevad just naised! Kust selline arvamus tuleb ja miks see nii on, sellest natuke hiljem Kalevipuidu loos. Alustuseks aga natuke endast kui lugude kirjutajast, sest muidu oleme pisut ebavõrdses olukorras – suhtlen, kirjutan ja saan klastri liikmeid tundma, aga minust ei tea keegi suurt midagi. Ehk siis – parandame vea.

Liana, vabakutseline

Olen lõpetanud Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste erialal, kõrvalerialaks amerikanistika/britannistika. 2016. aastal võeti ajakirjanduse magistrisse teiste erialade lõpetanuid, ja õnnestus sisse saada. Kahjuks jäi lõpetamata neljajalgse pereliikme ehk lemmiklooma haiguse tõttu – kes epilepsiahooge näinud on, need teavad, millest jutt. Neid haigushooge ette prognoosida ei ole võimalik, millalgi ei aita enam ka tabletiravi.

Viimased kümme aastat olen kirjutanud stabiilselt, igapäevaselt, sellest üheksa aastat teinud reporterina kaastööd maakonnalehele Võrumaa Teataja. Kõik meedias avaldatud artiklid on leitavad Digaris. See töö on võimaldanud kohtuda paljude huvitavate inimestega, sealhulgas poliitikute ja presidendiga. Olen kaasa teinud kolm president Kersti Kaljulaidi visiiti Võrumaale, kajastanud suurõppust SIIL 2018. aastal, kohtunud tuntud inimeste ja europarlamendi saadikutega, saanud vestelda Kaja Kallasega. 2025. aasta kevadel oli võimalus pressireisi koosseisus näha Brüsselis Euroopa parlamendi ja komisjoni tööd ja hooneid seestpoolt, käia meediaüksuses, kust saadetakse välja EL uudised ja teated.

Kirjutamine on kirg – sõrmed hakkavad iseenesest sügelema, kui asjalikku inimest, huvitavat teemat või head lugu näen. Tekst hakkab peas jooksma, mõte on teinekord kiirem kui sõrmed klaviatuuril. Olen naljaga pooleks öelnud, et kui vaja, võin ka lihtsast lauajalast loetava ja huvitava loo teha. Kõigest saab kirjutada. Aga miks on puiduklastri lood just sellise suunitlusega, ehk siis paljuski persoonilood? Loomulikult võib kirjutada mingist tootest, seda kiita ja ülistada. Aga kui need tooted, see kaup, on lihtsalt kaup – anonüümne, konkurentsis teiste samasugustega, siis mille põhjal teevad ostjad või ärimehed valiku? Nad valivad selle, millel on taga mingi lugu, mis tekitab usaldusväärsust ettevõtte ja seal töötavate inimeste vastu, millel on inimlik mõõde.

Kuidas minust sai reporter ja vabakutseline kirjutaja? Ma pole käinud traditsioonilist ellu astumise rada – ülikool, töö, kodu, pere. Läksin keskkoolipingis mehele, ülikooli asemel olid lapsed, kapsapõllud, Leningradi turg, rekkajuhist mees ja maja ehitus. 1990-tel valisin töökohti selle järgi, mis oleksid kodu lähedal, mitte selle järgi, mida teha tahtsin. Töötasin  poolteist aastat baaris, peale seda ööpäevases tanklas seitse aastat, tollel ajal võis alkoholi müüa ööpäev läbi. Oli igasuguseid inimesi ja olukordi, näiteks need korrad, kui mulle koju kõndides autoga vaikselt järgi sõideti, arvates et kotis on kassaraha. Ajad olid sellised. Kohalikuna teadsin kõrvalteid ja radasid. Üks töökoja juures elutsenud vabakäigu Jack, tark hunt, päästis mitmel korral – saatis koduni ja kihutas siis ise küla peale. Hommikul oli töökoja juures kuudi ees tagasi, nagu poleks kunagi ära käinud. See ehk seletab, miks hilisem oma koera terviseprobleem väga hinge läks ja puudutas.

Aastatel 2002 – 2006 töötasin mööblikatete (nahk ja kangas) õmblejana mööblitehases Antsla-Inno. 2014. aastal lõpetasin koos tütardega ülikooli – meil oli ilus kolmiklõpetamine. Sahtlisse olin kirjutanud juba aastaid, aga tundsin, et teadmistest jääb puudu – kuidas siduda tekstilõike, kuidas kirjutada nii, et oleks ladus lugeda. See takistus sai lõpuks ületatud.

Mis on kõigel sellel pistmist Kalevipuiduga? Klastris esindan juhatuse liikmena just seda väikeettevõtet. Ja puit on kirjutamise kõrval minu teine kirg!

Kalevipuit OÜ

Aasta siis oli 2003, kui Kalev Allas rekkamehe ameti maha pani. Viimased kaheksa aastat Itaalia vahet sõites kahe nädala kaupa kodunt äraolek, enne seda Soome-Eesti-Soome ja veel enne seda, eelmise riigikorra ajal, Venemaa avarused – kõik see oli lõpuks viinud mõttele, et aitab küll, tahaks kodus olla ja midagi muud teha. Rahaga priisata polnud, sest majaehitus ja kolm koolis käivat last olid nõudnud oma. Nii tuligi appi võtta omaenda mõistus, kuldsed käed ja õpitud eriala, kus oli selgeks tehtud mootorite ehitus ja toimimise põhimõtted, ning oma kätega ehitatud freespingil võis hakata katsetama peenpalgi freesimist. Esimene, mis valmis sai, oli väike aiamaja. Edasi tulid peenpalgist kaevuümbrised, aiamööbel, liivakastid, mänguväljakud, saunad ja suvemajad, jahitornid, bussootepaviljonid, sillad. 2009 aasta kevadeks valmis aiakiik, mis alates esimesest laadast müüs edaspidised aastad ennast ise, ilma igasuguse reklaamita. Põhjuseks unikaalne konstruktsioon, tugevus ja mugavus. Ja saamislugu!

15 aasta jooksul enne Covidit sai kevadeti käidud Kalevipuidu toodangut müümas kolmepäevastel suurlaatadel, vahepeal kolm nädalavahetust järjest. Neljapäeval lähed ja pühapäeva öösel jõuad tagasi. Meelde on jäänud ühe mikroettevõtja sõnad, kes aastaid tagasi ühel laadal ütles, et ostuotsuse teevad naised. Ja nii ongi olnud! Mees võib vaadata, et oi, mulle see väga meeldib, ma ostan ära, aga enne toon naise ja näitan talle ka. Kui naine mingil põhjusel on vastu, siis seda asja ei osteta. Oleme müünud aiakiige ühele tuntud muusikaärimehele, kes aasta varem oli naise meeleheaks ostnud Kapteni Grilli. Tema ise tahtis meie kiike, aga igaks juhuks helistas enne ostmist siiski naisele ja küsis luba. Kiik sai kohale viidud, muusikaärimees oli sama õnnelik kui tema naine aasta varem.

Üks teine muusikamees istus laadal meie kiigel, tõi kohale ka oma ema ja oli valmis juba ostma. Kuulas meie lugu, küsis käetugedesse tehtud kohvitassi  hoidmiseks mõeldud süvendite kohta. Küsis, kuidas kiige peal nii hea ja mugav on istuda ja kuidas see selliseks saadi. Teda liigutas lugu, kuidas esimene kiik sai tehtud, et äsja sündinud lapselapsel seal suvel hea oleks magama jääda. See  tekitas usaldusväärsust, kiigele tekkis lugu. Kahjuks jäi kaup katki, kui jutuajamisse sekkus kõrvalplatsi müüja, samuti puidumees, aga mitte meiega seotud.  Tollel hommikul oli mehel olemine raske, pea paks ja sõnavara kõike muud kui viisakas. Muusikameest ja tema ema see väga häiris, tehing jäi pooleli – polnudki palju vaja.

Kui maailm lukku läks, liitus Kalev Allas kodulähedase metallifirmaga. Kui see ettevõte veel väike oli ja mõned kilomeetrid eemal asus, said kõik Kalevipuidu metalltarvikud sealt tellitud. Kui suurt töökoda Kobelasse ehitama hakati, oli Kalev Allas üks neist, kes ehitada aitas.

Aga kiik ja muud peenpalgist kergehitised? Kalevipuit on üle minemas peenpalgilt kandilisest materjalist tootmisele, tootevalikusse jääb aiakiik, varjualune koos aiamööbliga ja aiamööbel.