Eesti mööblitööstus seisab ajas, kus siseturg on väike, tööjõukulu kasvanud, eksporditurud nõudlikud ning mitmel pool annab tunda põlvkonnavahetus. Ometi ei olnud 13. augustil toimunud mööblitootjate konverentsi toon lootusetu, pigem vastupidi: juttu oli sellest, kust võiks tulla järgmine kasv ja milliseid otsuseid peab sektor selleks tegema.
Koostöö sektoris ei ole loosung, vaid praktiline vajadus
TSENTRI juht Ants-Hindrek Tiido: “TSENTER seisab mõnes mõttes teelahkmel: vanamoodi ehk ainult projektirahastusega enam edasi ei saa, nüüd tuleb hakata teenima ka ettevõtlustulu. Koostöö selles sektoris ei ole enam loosung, vaid praktiline vajadus.” Ants-Hindrek Tiido rõhutas, TSENTRI tegelik väärtus ei peitu hoones ega seadmetes, vaid inimestes, teadmistes ja võrgustikus, mis on aastatega tekkinud. TSENTER on 14 tegutsemisaasta jooksul muutunud koos sektori vajadustega, see ei tähenda fookuse hajumist, vaid pigem kompetentsi laiemat kasutamist. Robotiseerimine ja automatiseerimine ei puuduta enam ainult puidutööstust, vaid ka kaitse-, toidu- ja masinatööstust. Sama mõtet kannab ka peagi toimuv Robofest, kus üle 30 roboti ja 250 ettevõtja saavad näha roboteid tegemas päris tööülesandeid.
Eesti Mööblitööstuse Liidu juhatuse esimees Priit Tamm: “Liit on praegu oma ajaloo tugevaimas seisus, mis koondab 61 liiget ja kümmekond haridusasutust. See tähendab, et mööblitööstusel on riiklikul tasandil senisest tugevam hääl. Samas ei saa tugevam esindatus varjutada keerulist turuolukorda. Nõudlus on vähenenud, konkurents on tihenenud ning surve puudutab ka Eesti jaoks olulisi lähiturge, sealhulgas Soomet ja Rootsit. Järgmise rahastusperioodi meetmetest liigub suur osa tööstusinnovatsiooni suunas. Küsimus on, kas ettevõtted on valmis seda võimalust kasutama.” Kõlama jäi ka mõte, et Eesti väiksus võib olla eelis, kui seda kasutada testimiseks, kiireks kohanemiseks ja uute lahenduste katsetamiseks, kuid ainult sellest ei piisa. Eesti ettevõtted on sageli head tegijad ja täitjad, kuid rahvusvahelises äris tuleb õppida ka suuremalt mõtlema.
Kagu-Eesti puiduklastri juhatuse liige Remo Allikas tõi arutellu Lõuna-Eesti ettevõtete väga praktilise tegelikkuse – kui järeltulijat ei tule, kaob rohkem kui ettevõte. Lõuna-Eestis on müügis mitu tootmisettevõtet, kuid mitte tingimata seetõttu, et äri oleks läbi kukkunud. Sageli on põhjus lihtsam ja valusam: omanik on väsinud, aga järeltulijat ei ole. Kui selline ettevõte kaob, ei kao ainult üks ärinimi. Kaovad oskused, kliendisuhted, tööharjumused ja kohalik tootmiskogemus. Seetõttu ei ole põlvkonnavahetus ainult omanike isiklik mure, vaid kogu sektori konkurentsivõime küsimus.
Odava tööjõu aeg on läbi
Nende sõnadega võttis olukorra majanduses kokku Swedpanga tööstussektori juht Raul Kirsimäe. Tööstusmahtude tipp jäi 2021. aastasse, puidu- ja mööblisektoris on langus olnud eriti tuntav. Tootmismahud taastuvad visalt, aga keskseks küsimuseks on tõusnud konkurentsivõime – viie aastaga on konkurentsivõimet suurimaks mureks pidavate ettevõtete osakaal kasvanud viiekümne seitsmelt protsendilt seitsmekümne üheksani (57% – 79%). Samuti on stabiliseerunud eluasemeturg, kuid uusehituste taastumine on aeglane. Soome eluasemeturu taastumine venib, uusehitus püsib madalseisus. Rootsi järelturg küll elavneb, kuid uusehitusest tugevat kasvutõuget veel ei tule. Juttu oli ka tööjõust – järelkasv väheneb, aga kasv ei saa tugineda töötajate arvu kasvule. Eesti tööjõukulu on tõusnud kõrgemaks kui Lätis, Leedus või Poolas, mistõttu odavale tööjõule rajatud ärimudel enam ei tööta.
Hea uudis on, et mööblitööstus paistab teiste sektorite kõrval silma optimistlikumana ja ootab kasumlikkuse paranemist. Ettevõtted ootavad mõõdukat kasvu, mitte kiiret pööret. Kolm suuremat riski on konkurentsivõimeline omahind, võtmetöötajad ja likviidsus. Põhiturgudeks jäävad Põhjamaad, järjest olulisemaks muutub nõudluse hajutamine, 67% mööblitootjatest otsib uusi sihtturge. Peamiste sihtriikidena näeb mööblitööstus Rootsit, Soomet. Saksamaad, Prantsusmaad, Suurbritanniat, Hollandit, Taanit ja USA-d. Puidutööstus peab perspektiivikaks Taanit, Norrat, Rootsit, Soomet, USA-d ja Saksamaad.
Surve tootlikkusele jätkub, kuna palgad on keskmisest kiiremas kasvutrendis – keskmise palga tõusu prognoositakse mööblitööstuses 6,4%. Vajadus oskustööliste ja spetsialistide järele püsib kõrge, see on jätkuvalt tööandjate murekoht. Kõige enam tuntakse puudust mingi valdkonna või eriala oskustöölistest, tikutulega otsitakse taga tootmistehnolooge, masinaoperaatoreid, robootikaspetsialiste, aga ka tootedisainereid, toote planeerijaid, tootearenduse spetsialiste. Suurimaks takistuseks sobivate töötajate leidmisel on hariduse, oskuste, kvalifikatsiooni puudumine, aga ka palk. Ettevõtte asukoht nii oluline ei ole, aga on siiski määrav otsustamisel.
Ettevõtted prognoosivad käibe kasvu, investeerimisvalmidus on olemas. Mööblitööstus plaanib investeeringuid kasvatada 30%, raha liigub kõige rohkem automatiseerimisse ja digitaliseerimisse, sest tuleviku tööstus ei vaja rohkem töökäsi, vaid targemat tööjõudu.
Oluliseks riskiks on tõusnud küberkuritegevus, sest 28% mööblitööstuse ettevõtetest on kogenud küberrünnakut ning riske hinnatakse 3,1 punktile 5-pallisel skaalal. Ka jätkusuutlikkuse tähtsus suureneb. Ettevõtted hindavad ESG mõju praegu 2,6 punktile, kuid viie aasta pärast 3,5 punktile. Samas on tegevusplaan olemas vaid umbes kolmandikul mööblitootjatest.
Kokkuvõte: Eesti mööblitööstuse edasine edu ei saa põhineda odaval ja suurel hulgal tööjõul. Kuna tööjõukulud kasvavad ja töötajate arv ei saa demograafilistel põhjustel lõputult suureneda, tuleb konkurentsivõimet parandada tootlikkuse, automatiseerimise, digitaliseerimise, tehisintellekti, tootearenduse ja uute eksporditurgude kaudu. Eesti mööblitööstus on raskest perioodist taastumas, kuid kiiret kasvu ei oodata. Tuleviku märksõnad on uued turud, suurem tootlikkus, automatiseerimine, digitaliseerimine, AI, tugevam finantsiline puhver ja konkurentsivõimeline omahind.
Turule sisenemine on järjepidev töö
Konverentsi viimane paneel keskendus ettevõtjatele ja partneritele, kes tõid arutellu nii praktilise kogemuse kui ka ausa vaate sellele, kuhu Eesti mööblitööstus edasi liikuda saab.
“Eksport algab suhtest, mitte hinnapakkumisest,” sõnas Ottomar Tamm Standardist. 81-aastane ettevõte on pidanud end korduvalt uuesti mõtestama ja tõestama, keskendudes täna hotellidele, kruiisilaevadele, töökeskkondadele. Standardi üks kõnekamaid arendusi on taaskasutatud PET-plastist valmistatud mööbliplaat, mis on tavapärasest plaadist oluliselt kergem, termiidikindel ning sobib hästi nii merenduskeskkonda kui ka niiskesse kliimasse. Sellise tootega ei minda välisturule kiiret võitu otsima, vaid see on pikk protsess, kus usaldus tekib ajaga. Tamme sõnum oli ambitsioonikas, aga praktiline: välisturgudel ei peaks Eesti ettevõtted nägema üksteist üksnes konkurentidena. Väikese riigi tootjatel on rohkem võita sellest, kui maailmas liigutakse koos ja pakutakse ühiselt tugevamat lahendust.
Prantsusmaa turu kogemust jagas Sergei Rosumovski Lumbesterist, tema ettekandest selgus, et väga palju sõltub ekspordis detailidest. “Esimese tellimuse võib võita hinnaga, kuid kordustellimuse toob teenuse usaldusväärsus. Prantsuse turul tuleb korraga toime tulla tugeva hinnasurve, kõrgete ootuste, keelebarjääri ja krediidiriskiga.” Rosumovski kasutab kliendisuhtluses küll tehisaru abi, et kirjutada ja suhelda prantsuse keeles, aga see on ainult tehnoloogiline abivahend. Tegelik väärtus tekib seoses teenuse kvaliteediga: kuidas hoitakse klienti kursis, kuidas lahendatakse logistikat ja kui kiiresti reageeritakse probleemidele. Kui teenus alt veab, ei pruugi kvaliteetne toode enam suhet päästa.
Paneeldiskussioonis jagasid eri turgudel tegutsemise kogemusi veel Karmo Lomp Plaat Detailist, Peeter Kuum Wermost ja Ants-Hindrek Tiido TSENTRIST. Kõlama jäi, et uuele turule sisenemine ei ole üks mess, üks müügikiri ega üks kohtumine, vaid see on järjepidev töö usalduse, nähtavuse ja kohalike ootuste mõistmise nimel. Ekspordis ei piisa heast tootest – tuleb mõista, kuidas klient otsustab, mida ta kardab, millist suhtlust ta ootab ja kuidas usaldus tekib. Iga turg õpetab ettevõtjat uuesti kuulama.
TalTechi professor Jaan Kers lisas päevale ringmajanduse ja teaduskoostöö vaate. Küsimus on, kuidas muuta tootmisjäägid uueks väärtuseks ning viia teaduslaboris toimivad lahendused päris tootmisse. Ringmajandus võib ettevõtte jaoks olla nii kohustus kui ka võimalus ehk konkurentsieelis. Kui tootmisjäägist saab uus tooraine, võib keskkonnanõudest kujuneda konkurentsieelis, aga selleks on vaja koostööd teadlaste, ettevõtjate ja tugiorganisatsioonide vahel.
Päeva lõpetas Eric Fulcher, kellel on ligi 30 aastat kogemust USA pehme mööbli sektoris. Tema lugu tõi sisse teistsuguse, aga väga olulise vaate: ettevõtte kasv ei alga alati tootmisliinist, vaid kliendi tegeliku probleemi mõistmisest. USA kogemus näitab, et klient ei otsi tootjat, vaid partnerit.
Tekst: Liana Allas, liana.allas@gmail.com
Foto: Tauno Erik, tauno@tsenter.ee
Vaata lisaks:
Swedbanki esitlus, KIKi esitlus
